— 319 —
Herra oli kojas wastas. Küsis kohe, mis ma weel tahta.
„Auulik kohtuherra andis ühe kirja mo kätte, aga ma ei tea, kuhu ma kirja wiin — kas kohtuherra ülesse mõisa, wõi jätan ta oma tasku igaweseks mälestuseks.“
Oh, kui kargas ülespidi, käsa laiale lüües!
„Sa ei taha siis terwe nahaga siit ära menna?“ karjus ta. „Tahad werist istmekohta[1] soada?“
„Ei ma taha, auulik kohtuherra, aga ma pean ometi teadma, kuhu kohta kirja wiin?“
„Kihelkonna-kohtuherra kätte! Tema kirjutab oma käe alla ja siis wiid kirja oma mõisaherra kätte!“ Ja seega andis mulle hea wopsu kuklasse ning lükkas koja-uksest wälja…
„Wennad, nüüd lähme rahuga — see kohus on lõpetud,“ ütlesin õues teistele, mispeale sedamaid minekut tegime.
Kell oli pool kolm. Mu suhu põld täna ühte leiwa tera soand. Kõht hakkas kangeste näpistama. Läksime Triigi mõisast kuni Kuimetsa Waopere kõrtsu; seal ostsin kolme kopika eest kortle wiina ja sõime esimest korda. Siis jälle edasi. Juuru mõisas andsin kirja kihelkonna-kohtuherrale ära. See kirjutas käe alla, ja nüüd kirjaga koju poole. Mul oli weel kolm kopikat raha. Maidla Mällu kõrtsis wõtsin weel teise kortle wiina; selle kallasime kui kolme muti-auku. Wiimaks jõudsime Purila külasse. Teised läksiwad koju, mina aga pidin weel
- ↑ Antsu käsikirjas on sellele kehajaole tuttawam nimi antud.
