— 316 —
Nüüd kargas jälle laua äärest püsti ja karjus:
„Ma panen so keldrisse kinni!“
„Ja, kohtuherral on küll wõimus mind keldrisse kinni panna, aga ega mina sellepärast weel kurjategija ole.“
„Ah, sa wastad ikke weel niimoodi! Kas tead, ma pean so keldris nii kaua kinni, kui sured. Kas mõistad, mis ma sulle ütlen?“
„Mõistan küll!“
„Ütle mulle, kust sa selle hea julguse wõtsid, et sa mõisaherra peale tuled kaebama? Kuda sa tohid naise päiwi tulla maha tellima?“
„Eks see ole uues wakuroamatus ülewal,“ wastasin mina, „et kellel ei ole mõisast põldu ega sauna antud, ei tee ühte tundigi mõisa ilma palgata tööd.“
„Kes sulle seda uut wakuroamatut näitas?“
„See roamat oli kubermangu-kohtus[1],“ wastasin mina. „Üks kohtuherra näitas mulle seda, ja ütles, see on uus seadus. Ja mina lugesin.“
„Kas näidati sulle seda roamatut siis kubermangu kohtus?“ küsis Uuetoa Jüri jutustajalt.
„Ei näidatud, ega ole ma kubermangu-kohtus käinudki,“ naeris Ants Welt. „Seda puhusin aagrehile hambasse, et ta kartma lööks.“
„No, mis ta seepeale ülles?“
„Kes see kohtuherra oli?“ küsis aagrehi-herra. „Kas tunned teda ära?“
„Ei tunne,“ andsin wastuseks. „Seal oli palju kohtuherrasi“.
„Sina pead selle herra ära tundma!“
- ↑ Kubermangu-kohtuga mõtles jutustaja wist selleaegset ülemat maakohust (Oberlandgericht).
