— 311 —
Purila teomehe silm wälkus.
„Olin kord seal, siis tahtsin koa olla ja õigust taga nõuda — tulgu, mis tuleb!“ wastas ta. „Aga kuulge edasi!“
„Sina laisk-koer kõige oma naisega!“ kärkis aagreht. „Sinu naine peab kõik seda tegema, mis mõisa käsib! Sinu naine tahab loomi pidada, aga ei taha mõisa tööd teha! Kas su naisel lehm on?“
„Ei ole.“
„Lammas on?“
„Ei ole.“
„Siga on?“
„Ei ole.“
„Kana on?“
„Ei ole.“
Aagreht jäi mulle lahtise suuga otsa wahtima.
„Mis kuradi inimesed te olete?“ hüüdis siis. „Kedagi looma ei ole!“
„Minu ja mu naise jaoks ei ole ju jalapöia täit moad mõisast antud“, wastasin mina, „kellega ma siis loomi pean?“
Nüüd kutsuti talitaja tuppa.
„Kas tead, kas selle mehe naisel lehm on?“
„Ei ole.“
„Lammas on?“
„Ei ole.“
„Siga on?“
„Ei ole.“
„Kana on?“
„Ei ole.“
„Mis kuradi inimesed nemad on — kedagi looma ei ole!“ hüüdis kohtuherra pikerguse näoga. „Kas tõeste tead, et neil ühtegi looma ei ole?“
