— 306 —
mõisa päiwi; neil ei ole ju kellegil mõisast põldu ega sauna käes! On jo uuest wakuroamatust kuulda, et kellel ei ole mõisast põldu ega sauna käes, see ei pruugi mõisa ei ühte tundigi teha.[1] Lähme kihelkonna-kohtusse kuulama, mis seal selle kohta öeldakse!“
„Oh, kis tohib mõisaga kohut käia?“ wastasiwad teised teomehed.
„Tulgu ometi ükski mulle seltsiks,“ ütlesin mina. „Juuru herra on lahke mees; soab kuulda, mis tema reagib.“
„Mine üksi, ja kui õiguse tood ja enam päiwi ei pärita, siis me maksame so päewa ja jalawaewa ära,“ wastasiwad teised.
„Oh teie kesarebased ja argpüksid!“ hüüdsin mina. „Kas teie istme-nahk kaswatab kaeru, et teie kardate kohtusse tulla? Tule, Tõnu Jüri, sina oled julge poiss, läheme kahekeste kihelkonna-kohtusse — homme on just kohtupäew Juuru mõisas!“
- ↑ Ants Welt’i jutustuse eessõna järele pidiwad teomeeste naised ja need tüdrukud, „kes wastu poissi juhtunud seisma jääma“ (eksinud tüdrukud), kellel wõimalik polnud peremeest teenida, mõisale Jüripäewast Mihkli-päewani ühe päewa nädalas tegema, see on 23 päewa suwe kohta, ja peale selle talwel 3 naela linu peeneks lõngaks ehk niidiks kedrama. Kedruse kohta tähendab Welt: „Kui ei soand nii heaste kui mõisaherra tahtis, siis oli peks ja trahw neile kingituseks“.
mehena Tallinnas elab, ise üles kirjutanud ja käsikirja mulle lahkeste tarwitada andnud. Ma awaldan tema lookese sisu poolest täieste muutmatalt. Ants Welt wõttis, nagu pärastpoole näeme, ka „Mahtra sõjast“ isiklikult osa.
