— 304 —
abitegu ülewal ei olla, siis lagunes tund aega hiljemine kirikuliste seas jutt laiale, kirikherra öelnud, et uues wakuraamatus abitegu keelatud olla ja et saksad seda talupojalt nõuda ei tohtida. See oli muidugi wesi talupoegade weski peale — jällegi kinnitus, et saksad seadusest üle püüawad astuda! Et üleüldine ärewus sel wiisil ainult kaswas, on arusaadaw. —
„Nüid põle enam muud nõuu,“ ütles Sepa Ants, kui nad koos edasi kõndisiwad, „kui pean linnatee warsti jalge alla wõtma. Mul seal hea tuttaw kaupmees — Hermanni herra, tunnete teda ehk — kolme keele peale koolitud — pärin õige selle käest weel seletust. Ehk soan linnas koa Wene keeli seaduse kätte — seal ometi peab õigus sees olema.“
Teised kiitsiwad nõuu muidugi heaks. Kuna nad asja harutades edasi sammusiwad, nägi Uuetoa peremees oma sulast teise nooremehega ühe wankri najale toetawat ja juttu ajawat. Et nad nende just mööda oliwad minemas, siis silmas ka Sepa Ants Päärnat ja pakkus talle teretamiseks kätt, kuna kõik seisatama jäiwad.
„Noh, mis uus wakuroamat teeb?“ küsis Uuetoa sulane. „Kas õpetaja seletas ää?“
Meeste tusased näod andsiwad talle wastuse.
„Mõni wingerpuss peab selle tühjaga ikke olema,“ kõneles Wõllamäe Päärn edasi, „sest ega muidu saksad isegi kartma lööks. Kui juba aakenrehtel hoobid andmata jätab — siis on jo wiimne päew käes.“
„Kellele ta siis hoobid andmata jät’?“ küsiti.
„Siin minu leeriwennale — Ansu waname’
