— 298 —
noh, siis on ikka weel aega mõjuwamal wiisil õigust taga pärida.
Selle otsusega lahkusiwad peremehed koosolekult.
15.
Nelipühi teisel pühal pärast jumalateenistust sai Uuetoa Jüri Ants Tertsiusega kirikukõrtsi ees kokku, kus ta Maidla talitaja Ants Piibuga ja Koka Madisega, Atla talitaja abilisega, juttu westis. Nende jutu-aineks oli muidugi jälle „uus wakuroamat,“ nagu rahwas tawaliselt hiljuti ilmunud seadust kutsus, ning Mahtra talitaja kutsus mõlemat ametiwenda kirikherra juurde kaasa, et „kuulda soaks, mis koguduse hingekarjane waimupäewadest lausub.“
„Noh, sina tunned kirja — mene sina eel, meie poeme tagajärel ukse wahelt sisse,“ otsustas Maidla talitaja.
„Sina, Jüri, wõiksid koa mesti lüia, et meid rohkem oleks, kes kirikherra seletust kuulewad,“ pajatas Sepa Ants, sugulasele teretamiseks kätt andes.
„Mina põle ju walla-ametnik,“ wastas see.
„Mis sest! Oled ju peremees; eks asi puudu sinusse niisama kui meissegi.“
Et õpetajal aga weel surnuid matta, pruutpaarisid laulatada ja lapsi ristida oli, mis tüki aega wõttis, siis läksiwad mehed niikauaks kõrtsi keelt kastma ja piipu panema. Kõrts seisis ka siin, nagu enamiste igalpool, otse „kiriku külle all“, waewalt mõni sada sammu wiimasest eemal. Ainult kiriku ümber kaswa-
