— 294 —
rauapuud, roostesse läinud sirbid ja wikatilöed.
Wististe pakkus ka Sepa talu kambri-lakk sedasama waadet, nagu see paik igas muus külatares: ta oli pime, et löö silmad ära; mõned wihad kõlksusiwad paariti pennil, kaks, kolm rehawart maas, wanad rehepüksid roowilati külles ripakile ja ilma kaaneta kastiloks katuse serwa all. —
Pärast sööki ronis peremehe ja külaliste kallale tööinimeste raske wäsimus. Uni lasus neil tinaselt laugude peal. Teomees ja lapsed oliwadki juba asemetele pugenud, tüdruk ehitas omale pinkide peale poludit ja perenaine juhatas Jürile ja Päärnale põlewa peeruga kambri põrandal olewa sängi kätte, et seepeale mehega ka oma koikut üles otsida. Mõni minut hiljem magas terwe talu. Wägew norskamine kajas igast nurgast, norskamine, mis aknaruudud põrisema oleks pannud, kui neid oleks olnud. Selle mürina sisse saagisiwad kaks kilki leelõukas oma igawest, talupojale nii tuttawat unelaulu — laulu täis haledat, südant liigutawat waesuse-luulet. —
Järgmisel hommikul lahkus Uuetoa peremees selle tõotusega Sepalt, ta tahta nelipühi keskmisel pühal ka Juurus olla, et kuulda saada, kuda kirikherra Antsule uut seadust seletab. Ta lubas ühtlasi oma walla talitajat aga ajada, et ka see ühel wõi teisel wiisil selgust püüaks muretseda.
Paari kuiwa, tuulse ilma tõttu oli porine tee kauniste tahenenud, ja mõlemad mehed jõudsiwad oma winguwa „nahkwankri“ peal puhanud kõrwi armust üsna aegsaste Juuru. Hooli-
