— 293 —
roni redelit mööda üles sooja otsima, kui pakasel talwel töölt wõi sõidult tuled. Ahju külgesid elustasiwad rahulikult jalutawad punased prussakad ja tema pragudes pidasiwad kilgid wõidulaulupidu. Ta andis sooja terwele toale, oli keedu- ja küpsetamise-kohaks ning kinkis tuhka lehelise tarwis, millega pesu pesti, sest seep oli taluinimesele sel ajal liig kallis — leheline ja kurikas täitsiwad tema aset.
Ahju lähedal, lae all, põigiti üle toa käisiwad tahmased parred, mille peal sügise wilja kuiwatati, kuna seal talwel niisked haod ja puuhalud ladupaiga leidsiwad.
Nõndanimetatud kamber oli talwel külm ja niiske, sest kahe, kolme jala paksune ahjumüür, mis selle ruumi wastu ulatas, ei suutnud teda soendada. Seda polnud ka tarwis, sest kambris ei elatud kunagi. Ta oli talule ainult lähedaks toiduwara-laduks. Seal seisis laudadest kokku löödud kapp piimanõuudega, silgupütiga ja haganaste leiwapätsidega. Kapi põhjas oliwad paar wokiwärtnat ja sibulakott. Kambris seisis ka tuttaw kalja-astja, mis üheski talus ei puudu, ja tema kõrwal pikem pink, mille peal odra- ja rukkijahukotid lasusiwad. Teisest nurgast, õrrelt, paistawad wanad riided ja üks rohkeste paigatud riidega kasukas. Siin ja seal mõni tühi kott, kokkuseotud köis, naelakarp ning ühte ja teist kolu maas.
Teist laadi sisuga tagawara- ja wanawaraladu oli talu koda ehk wöörus. Siin seisiwad kangasjalad, peerulõmmud, kelgu-jalased, paar painardit, kaks hangu, mille harud nööriga kinniseotud, ja puupulk nende lõugade wahel,
