Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/286

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 285 —

talitaja ees, seisis lahtilöödud seaduseraamat ja sõnad nagu „waimupäewad“, „teise inimese päewad“, „sõnnikuwedu“, „lõikus“ jne. lõiwad sisseastujatele wastu. Jutt oli nii elaw, et nende tulekut peaaegu tähelegi ei pandud. Sepa peremees nägi külalisi alles, kui need juba natuke aega ukse all seisnud.

„Näeh, seal tuleb ju wõera walla mehi koa meie nõuupidamisele,“ ütles Ants Tertsius üles tõustes ja külalistele sõbralikult lähenedes. „Ja woata, keda ma weel näen: Uuetoa Jüri ja Wõllamäe Pearn! Kust teie siis nii hilja weel tulete?“

Rääkija oli umbes neljakümne-aastane, keskmise kaswuga mees, kelle päewatanud näost julguse ja meelekindluse kõrwal soe, südamlik lahkus wälja paistsiwad. Ta hallidest, elawatest silmadest rääkis terane, ärgas waim. Tugewaste raputas ta oma karedate töökätega sugulase ja tuttawa kätt ning hüüdis kambri poole, kuhu kodune pere kogunud, et lapsed uutele külalistele istet muretseksiwad.

„Tulime kuulama, kuda teie pool uut seadust seletakse,“ wastas Uuetoa peremees. „Meie saks tahab wägise wana seadusest kinni pidada.“

See ütelus äratas silmapilk Mahtra meeste elawamat tähelpanemist. Kõigi silmad ja suud pöörasiwad wõera walla peremehe poole.

„Just kui meilgi,“ ütlesiwad mitmed healed. „Ja mis saks teile siis hambasse puhus? Miks ta ei taha uut seadust wasta wõtta?“

„Ütleb, et enne waja moad ära mõeta, ja see töö wõtta kõige wähemast kümme oastat aega. Siis alles tulla kontrahid.“

„No jah, neil kukkedel näikse igal pool üks laul