— 284 —
aasametsa nõgus palistus. Taluhooned oliwad niisama armetumad kui X. wallas, osalt weel korratumad, sest Mahtra elanikkude seas oli palju puruwaeseid. Mõis oli siin talurahwa ammust ajast saadik wäga ära kurnanud.
Mõis ise, mis sealt heinamaa-kaskede wahelt silma paistis, polnud hoonete poolest ka mitte suurem asi: ühekordne madal puust herrastemaja rohuaiaga, kiwist wiinaköök, laudad ja aidad — see oli kõik.
Warsti peatasiwad Jüri ja Päärn Sepa pere õuewärawa taga; see oli talu, kus Mahtra talitaja Ants Tertsius elas, kellega Uuetoa Jüri ema poolt sugulane oli. Kes juba selle talu õues ja lähemas ümbruses silma ringi laskis käia, märkas warsti, et Sepal peremees walitseb, kes korda armastab ja raugemata wirkuse tõttu jõukamale elujärjele on jõudnud. Elumajal oli kaunis sile, korralikult paigatud katus peal, rehewäraw uus, ait nägus, aiad terwed, õue ilma porita ja laupäewa-õhtuks koristatud ning puhtaks pühitud. Kuskilgi ei wedelenud weo- ega tööriistu, nad kõik oliwad oma seatud paigal.
Jüri ja Päärn oliwad arwanud, et Sepa rahwas juba puhkusele on läinud, kui nad sinna jõuawad, aga oma imestuseks ei leidnud nad mitte ainult kõiki ärkwal olewat, waid talitaja kaunis ruumikas maja oli kuni wiimase nurgani elawalt juttu puhuwaid külalisi täis. Mõlemad juurdetulejad märkasiwad sedamaid, et siin miskit koosolekut peeti, sest wõerad oliwad kõik meesterahwad ja nende seast tundis Jüri mitmed Mahtra peremehed ära. Warsti saiwad nad ka koosoleku otstarbest aru: laua peal,
