— 283 —
„On sul siis Mahtrasse asja?“
„On ikke koa. Mul ei lähe see uus seadus peast. Sellega põle asjad õiged. Tahaks kuulda soada, mis Sepa Ants Mahtras arwab — tunned ju mu sugulast, — talitaja seal. Ta wa terane ja kirjatundja mees — ehk on Mahtra meestel juba selgus käes.“
„Noh, sõidame siis,“ wastas Päärn, kui ta natuke aega aru pidanud, „nii suur mu wäsimus ei ole. Aga kui arwad, et saksad seal seadust teist wiisi seletawad kui meil, siis wist sõidame muidu. Nad on kõik ühes nõuus.“
Seda arwas Jüri ka. Aga selgust peab ometi nõudma! Ja kui Sepa Ants õiget otsust ei tea anda, siis wõib ometi pühapäew Juuru õpetaja juurde minna. Kihelkonna-kohtuherra öelnud, et see seletust peab andma.
Hobune oli warsti rakkes ja Jüri ning Päärn, mõlemad pühapäewa-riides, wõtsiwad puuwankri peal istet, mille rattad armetumal wiisil kräunusiwad, nagu tahaksiwad nad mõlema pealistuja teekonna tagajärge ette kuulutada.
Mis meestele teel silma puutus, ei pakkunud neile ühel ega teisel wiisil suuremat uudist: igal pool needsamad wiletsad külad kiwiste ehk liiwaste põldudega, needsamad lahjad, halli kuluga kaetud heina- ja karjamaad, needsamad kase-, kuuse- ja männatukad kaugelt paistwate suuremate metsadega ja needsamad kõrgilt puiestikkude seest wälja piiluwad mõisahooned.
Umbes kella üheteistkümne ajal lähenesiwad nad Mahtra külale. See seisis madala seljaku peal, noore kaasikuga kaetud aasade keskel; ühest küljest piiras teda wähe suurema ja tihedama
