— 274 —
Jälle sügaw küürutamine, jälle põlwepaitamine, ning uus kuuepäewa-peremees poeb toast wälja. —
Mihkel on tõeste Jüripäewast saadik uue koha peal. See wõeti ühe waesuse ja wõlgade sisse sattunud peremehe käest ära. Niihästi opmann kui ka parun on Mihkli wastu sõna pidanud, ja mees oskas selle eest tänulik olla.
Huntaugu talu käis Wõllamäe Päärn enesele kauplemas. Aga wana parun, kelle käes weel peremehe-woli oli, näitas talle ust, sest opmann, kes Päärna nõuu tundis, oli wiimase kohta paruni ees mõne laitwa sõna pillanud, ja et parun seda meest ka ise mitte kõige paremast küllest ei tundnud, siis oli sellest küllalt. Heidegg andis talu ühe oma walla peremehe pojale.
Kuna endine Huntaugu, nüüdne Ristmäe peremees opmanni majasse sisse astus, et seda head meest ka tänama ja tütart waatama minna, sammusiwad teised peremehed rõhutud meelel küla poole.
Wilu, winge kewadene tuul puhus üle halli aasa, üle lagedate, madalate wäljade, kõigutas kaskede raagus oksi, pani männad salaliselt sahisema ja mängis mulluse rohu kahwatanud, tulitanud wartega. Kalgi, kaastundmuseta läikega waatas päikene sinihallist taewast ärkamise ja wabastamise eest wõitlewa looduse peale maha. Õhus oli midagi rasket, rõhuwat, selles külmas, terawas päikesehelgis midagi haawawat, piinawat. Ja terwe maapilt, nii kaugele kui silm ulatas, näis nagu ärarääkimata haleduse sees ujuwat. Seal polnud midagi, mis waadet oleks rõemustanud, trööstinud. Näis, kui
