— 270 —
Parun keeras kanna peal ringi ja jäi põrnitades talitaja otsa wahtima.
„Kas sa lolliks oled läinud wõi!“ käratas siis. „Sina, lurjus, tahad ise talitaja olla, ja ei teagi, mis seaduses seisab!“
„Tean küll, paruni herra,“ wastas mees tasa ja alandlikult. „Seaduses seisab 127. numbri all, et kel üheksa tiinu põllumaad on, see peab mõisa 250 hobusepäewa ja 250 inimesepäewa tegema, mõisa rehed peksma, kedruse kedrama ja wäiked kohtumaksud maksma. Aga waimupäewi ja abiwaimupäewi ega muud abitegu seal ei seisa.“
„Soo! Kes selle abiteo siis ära teeb?“
„Eks paruni herrad pea siis inimesi palkama,“ ütles Uuetoa Jüri wahele.
„Wõi nii! Herra peab raha eest inimesi palkama, ja Teie magate kodus!“ ja parun Heidegg hakkas laia, pilkawa healega naerma.
„Keisri seaduses seisab sedasi,“ kaitses ennast Jüri. „Meie kõik woatasime järele.“
„Sul on wist himu wallakohtus naha peale saada!“ pööras parun karjudes Uuetoa noore peremehe poole.
Jüri waikis. Tal polnud kõige wähematki himu naha peale saada, ei wallakohtus, mõisas ega haagikohtuniku juures. Tema asemel julges aga Tõntsu peremees sõna wõtta.
„Meie oleme ju rumalad taluinimesed, paruni herrad,“ ütles ta alandlikult, „aga ses uues seaduses seisab tõeste, mis talitaja praegu ütles, ja Keiser on selle seaduse ometi teind…“
„Selle seaduse oleme meie, teie moisawanemad, teind,“ nähwas parun wahele, „ja Keiser on meid selle eest kiit ja tänand, sest meie
