— 267 —
Lõppeks waadatakse weel järele, mida seaduses rehepeksmise kohta on öeldud. Seda seletatakse wiies punktis. Tööd on rehelistele weidi kergendatud ja töökord kindlamaks seatud. ,Et rehelistel rehepeksmisetöö kergem oleks“ — loeb Uuetoa Jüri — „seatakse, et ni kaua kui 3 söömawahet arwatakse, s. o. 24-ma Leikusekuu pääwani, töötegijatele igakord esimine söömawahe teisel pääwal peab järele jäätama… Selle aja sees, kui rehed ööse peksetakse, ei pea üks töötegija enam kui 3 rehte nädalas peksma… Rehed peksetakse öö ajal 24-ma Küünla-kuu pääwani.“ —
Peremeeste koosolekud talitaja juures kestsiwad järgmistel õhtutel edasi. Wiidi kõik sinna kaasa, kes osawamine mõistsiwad lugeda, ning ahne himuga uuriti uut seadust edasi. Küll teda pigistati, et ta ometi weel mõne kergenduse wälja annaks! Aga seadus sõeratas ja sõeratas, kuid piima ei tulnud siiski enam.
Mitte ainult need ei tundnud endid oma lootustes petetud olewat, kes kuldsetest mägedest soninud, waid ka kainemad ootajad. Uus seadus kohendas ja korraldas talupoegade üleüldiseid asju; kogukondlisi olusid, kohtu, politsei, kooli jne. kohta käiwaid seadlusi, kuid isiklisi tulusid üksikutele ei pakkunud ta mitte, ehk olgu siis, et selleks talupoja laiendatud liikumise-õigust loetakse, mille järele ta nüüd terwesse Wene riiki wõis elama asuda. Kuid seegi õigus oli kõrwaliste määruste läbi liig wäga kitsendatud[1]. Otsekoheseid ja isiklisi kasusid üksikutele
- ↑ Wäljarändamiseks oli niihästi mõisaherra kui ka walla luba waja, ja wälja rännata pidi ainult ühe aasta jooksul nii palju inimesi tohtima, et nende arw wallaliikmete
