— 265 —
aastas peale saja päewa wõrd oli kahandatud! Seal hüüdis aga korraga Uuetoa Jüri, kes kõnes olewat seadusepunkti teiste waidlemise ajal üksina uurinud:
„Mehed, abiteost ei seisa siin midagi! Ei reagita poole sõnagagi waimupäewadest, teise inimese päewadest, peremehe- ja perenaisepäewadest!“
„Mis! Kas külwi-, sõnnikuweo-, heina-, lõikuse-, karduliwõtmise-, wiinaköögi- ja killawoori-päewi ülewal ei ole?“ hüüdsiwad rõemulikult erutatud healed.
„Ei ole!“ wastas Jüri, kelle ümber mehed ruttu kokku kogusiwad. „Siin reagitakse üksi rehepeksust, kedrusest ja kohtumaksudest.“
„Waimupäewad seisawad ehk teises kohas.“
„Ei wõi teises kohas seista,“ wastas Jüri, „sest siin öeldakse ju selgeste ära, et see kõige suurem tegu ja maks on, mis teokontrahi läbi ühe talukoha peale wõib panna. Ei juhatata ka kuhugile teise koha peale roamatus.“
„Noh, siis on abitegu kadund, mis muud!“
„Nojah, natuke kergendust ometi peab olema!“
„Loe see koht weel kord ette!“
Jüri luges.
„Meile ei jää siis muud,“ rääkisiwad peremehed läbisegamine, „kui kuuepäewa-koha pealt 250 hobuse- ja 250 jalapäewa teha.“
„Ja mõisa rehed peksta, kohtumaksud maksta ja kedrus kedrada,“ lisasiwad teised juurde.
„Aga kus kümnusemaks?“ hüüab Huntaugu Mihkel.
„Õige jah — kus kümnusemaks?“ kordawad healed.
