— 258 —
Seati seaduseraamat kroonumehe ette laua peale ja näidati talle wõerakeelsed read kätte… Ott astub ligemale ja hakkab silmi seletama. Seletab ja seletab. Astub kord ligemale, siis jälle kaugemale. Wiimaks pistab oma punase nina üsna paberi peale.
„Tuld!“ hüüab mees, ehk küll akna-august weel küllalt walget paistab.
Poiss toob peeruga tuld. Nüüd loeb Ott sorinal puhast selget Wene keelt. Meeste näod lööwad rõemsaks.
„No, mis ta seal ütleb?“
„Mis ta ütleb? Ütleb: „Seda seadust peab saks ja talupoeg pidama.“[1]
„Kes seda ütleb?“
„Noh, eks seda’s tea: Sooworup[2], kes siis muu? Nimi seisab ju all.“
„Kas lugesid ka õiete?“
„Eks loe ise paremine!“
Sa wiimane wõrukael, see ühe silmaga Ott! Ta wõib küll mõnda Wene keele tähte näo järele tunda, aga lugemiseni ja lugemisest arusaamiseni on weel waks maad! Et aga oma tarkuse-kuma walla ees mitte kaotada, peastab ta ennast wõimalikult „waba tõlkimisega“ kitsikusest.
Mehed pole küll „Sooworupi“ allkirjaga täieste rahul, nad lootsiwad ometi wiimaks
