— 256 —
matu natukese aja eest oma kätte saanud. „Näe, iga trikitud lehe järele ikke üks walge leht!“
Koguti Jüri ümber kokku, pisteti pead kokku ja nähti tõeste alles nüüd, et pooled lehed seaduseraamatus walged oliwad.
„See on mõni krutsku — pange tähele!“ hüüdis Huntaugu Mihkel.
„Aga misuke?“
Wahiti üksteise otsa ja peeti aru.
„Noh, eks siis sest aru soa!“ hõiskas Oja Jaan. „Saksad tahwad sinna pärast uusi seadusi peale trikkida, kellest Keiser midagi ei tea! Tunnistawad tühjaks, mis nüüd on trikitud ja pistawad päiwi ja maksusi walge lehtede peale nii palju kui tahwad!“
Tusane waikus järgnes sellele seletusele. Ikka rõhuwamalt heitis umbusaldus meeste südamete peale. Jah, oleks keegi teadnud tõenäoliselt selgeks teha, mida need walged lehed tähendawad, et nad lihtsalt raamatu tarwitaja kirjaliste tähenduste ja märkuste tarwis raamatu sisse oliwad köidetud. Aga üks oli niisama tark kui teine, ja kõik koos ühesugused umbusklikud, seepärast tuli igaüks oma seletusega, ja kes seda ei uskunud, jõudis kõige wähemalt sellele kindlale otsusele, et walged lehed seaduseraamatus, millel Keisri kätt ja kroonu kulli peal ei ole, midagi head ei tähenda.
„Aga ehk pannakse sinna prii moa peale, mis meile antakse!“ hüüdis keegi, kes asja peale wähem mustade prillide läbi waatas.
„Ei, sinna pannakse aakenrehtli hoobid peale, mis neile antakse, kes prii moad lähwad soama,“ pilkas üks naljahammas.
„Kas teate, mehed,“ pani Hiire Joosep,
