Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/255

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 254 —

—wa—mi—ne— arwamine: reiksäradi arwamine.“

„Mis pagana arwamine?“ nurisetakse mitmest suust. „Mis sa meile arwamisi loed, loe alla tehtud kätt!“

„Ahaa — käsi on siin! Näe, siin seisab: ‚Käe—käe—kiri: Rii—gi—riigi—si—si—si—siker—riigi-siker—t—ä—r—tär — riigisikedar — W. B—u—t — But—k—o—w — Butkow.“

Jälle wõeras allkiri! Meeste ärewus kaswab. Keegi kolmas kisub raamatu oma kätte. Soritakse ja otsitakse edasi. Kolmanda käest läheb seadus neljanda ja wiienda kätte. Keisri allkiri ja täieste ülestähendatud nimi puuduwad tõeste. Wiimaks leiab keegi järgmised laused:

„Suure Keisri Herra käso peale: et Eestimaa Talurahwa seadust tuleb peetawaks teha.“ Ja teisest kohast: „Suur Keisri Herra on Reiksraadi-kohto Täie Kogoduse mõistmist Eestimaa Talorahwa Seaduse pärast, ning mis Eestimaale asunud Rootsi-talopoegade pärast senna juure on pandud, Kõige Armolikumalt kinnitanud ja käskinud täita.“ Ning lõppeks: „Suur Keisri Herra on seda läbiwaadanud.“

See näikse seda puhku mõnda waigistawat, täieste rahul pole nad aga mitte. Korraga hüüab üks:

„Aga kus riigikull on?“

Nüüd algab kibe otsimine riigikulli järele. Otsitakse eest, otsitakse keskelt, otsitakse tagant — riigikulli pole! Uus ehmatus.

„Põle Keisri kätt, põle riigikulli koa!“ tulewad urisewad hüüded. „Mis seadus see on, kus riigikulligi põle.“