— 250 —
peale taewa õnnistust maha palusiwad nende suurte õiguste ja eesõiguste eest, mis nad oma armust talurahwale kinkinud. Et aga talupoeg neid õigusi ainult Keisri poolt oli oodanud, pealegi mõisniku tahtmise wastu, siis raputati säherduste kiidujutluste üle kahtlaselt pead. Kui palju neid kihelkondasid oli, kus juba kantslist teati öelda, et mitte terwe seadus 23. aprilliga maksma ei hakka, seda pole teada; talurahwa üleüldine kindel arwamine oli kohe see, et ammu oodatud seadus täieliselt maksma on pandud. Alles palju hiljem awaldati seletus, et need punktid uues seaduses, mis teorendi kohta käiwad, alles siis maksma hakkawad, kui talumaad on mõedetud ja hinnatud. Enne seda oli aga ametlik leht „Maawalla Kuulutaja“ kindla teadaandmise toonud, et uus seadus 23. aprillist peale täieliselt maksma on hakanud ja et wana seadus niisama täieste makswuse olla kaotanud. See aitas segadust muidugi suurendada.
Uue seaduse teatajate seas oli ka J. W. Jannseni „Perno Postimees“, mis 1857. aastal ilmuma hakanud. Et aga sellel Tallinnamaal, kus rahwas waimuwalguse poolest wäga madalal järjel seisis, hoopis wähe lugejaid oli, siis ulatas tema heal ainult mõnda wähesesse kihelkonda. Aga ääri-weeri mööda, suust suhu, kuuldi siiski, et ka see rahwaleht teatas, kui oleks uus seadus kuulutamise-ajast peale täiel jõuul maksmas. —
Uus seadus wäljas! Ometi kord wäljas! See rõemusõnum lagunes esimeste awalikkude teatuste järele nagu kulutuli üle terwe kubermangu laiale. Rahwa rusutud rinnast tõusis
