— 249 —
rahwale teatati uue seaduse ilmumist kirikutes kantslist ja juhatati talitajaid kihelkonna-kohtusse, kus neile seaduseraamatud kätte antawat.
Talurahwa pärastiste eksiarwamiste ja wisa umbusalduse juures osalt süüdi oli see kindluseta ja ühtsuseta wiis, kuda temale uue seaduse ilmumist teada anti. Kirikutes pidi seda‚ nagu harilik, kolmel pühapäewal järgemööda tehtama; see ei sündinud aga; õpetajad oliwad mitmes kihelkonnas esimese „mahaütlemise“ järele märkuse saanud, kuulutust järgmistel pühapäewadel mitte enam korrata. Teistes kihelkondades määrasiwad õpetajad pühapäewa ette ära, mil nad kogudust uue seadusega awalikult ja pidulikult tahtwat tutwustada. Oodatud pühapäew jõudis kätte, rahwas woolas murruna kirikusse, kuid seal teatati kõigi wõerastuseks, et järgmisel pühapäewal kihelkonna-kohtuherra oma ametikohas seadust ilmutab, ja nimelt mitte kõigile, waid üksnes talitajatele. Kuid seegi tõotus ei läinud igal pool täide, waid juba öeldi järgmisel pühapäewal kirikus jälle, et uut seadust mitte kohtus ei seletata, waid edespidi kord talitajate koosolekul — wist siis wallakohtutes. Nii jäeti seaduse kuulutamine ilma piduliku laadita. Kihelkonna-kohtunikud ei wõtnud enamiste waewakski, wallawanematele uue seaduse kohta miskit seletust anda, kui nad neile raamatud kätte andsiwad, waid juhatasiwad neid, kui nad ise kõigest aru ei saawat, kirikuõpetaja juurde seletust pärima. Nõnda sündis ka Juuru kihelkonnas. Oli aga ka neid hingekarjaseid, kes enne seaduse mahaütlemist wäga pühaliku jumalateenistuse ära pidasiwad ning tänupalwes mõisawanemate
