— 242 —
hirmutamine, sest Prits oli sõnade sepitsemise peale meister. Igatahes tegi aga Miina salajas otsuseks, ettewaatlik olla ja silmi alati lahti hoida. Kui hädaohtu karta on — nii mõtles ta — siis wõib see ainult Pritsu enese poolt tulla. Sellest õhtust saadik waatas Miina enne magama-heitmist ikka hoolega järele, kas köögi uksed ja aknad kõwaste kinni on. Sest kes wõis teada, missugune kelm temp wihasel poisil kättemaksmise-tuhinas nõuuks oli!
Kuid midagi paha ei sündinud. Miina pidi ainult Pritsu wisadust imeks panema, millegi ta oma kosjanõuust kinni pidas. Ainust päewa ei jäänud wahele, kus ta mitte opmanni kööki poleks sisse astunud, et uue tüdrukuga mõnda sõna wahetada. Ei ilmunud ta hommiku wara sinna, siis lõuna-ajal, ja kui mitte lõuna, siis õhtu. Mehiselt püüdis ta oma wiha tüdruku külmuse üle maha suruda ning alati rõemust, usaldust äratawat nägu näidata. Kosjajutud näis ta seda puhku jälle warna riputanud olewat. Ta rääkis ainult igapäewastest, pealiskaudsetest asjadest, küsis murelikult Miina käekäigu järele ning aitas talle tuld pliidi all kohendada, puid peenemaks lüüa ja kojast wett tuua.
Harwemalt kui kubjas käis Miinat teine külaline waatamas. See oli Wõllamäe Päärn. Kui ta esimest korda tuli, oli ta kulm kortsus ja heal tusane.
„Soatsid meile küll tüdrukuga sõna, et mõisa teenima lähed,“ algas ta, „aga oleksid minu käest ka ikka wõind nõuu küsida, enne kui niisuguse tembu ära teed.“
„Tembu? Kas see siis nii paha temp on?“
