— 237 —
„Kas tahaksid siin järel woadata, et tüdrukule mitte liiga ei tehta?“
Kubja-Prits silitas oma lõuga.
„Muidugi! Wõid ju ise arwata, et ma oma tulewase naise eest hoolt kannan. Ega opmann talle liiga julge teha, kui teab, et ta minu pruut on.“
Kui Huntaugu peremees koju poole läks, pakitses tal kartus südames, et Miina ehk nõudele, mis teda isamajast pidi lahutama, wastu paneb. Sel tüdrukul oli ju palju meelekindlust, julgust ja wisadust. Aga oma suureks imestuseks pidi Mihkel nägema ja kuulma, et Miina ettepanekuga üsna nõuus oli.
„Pead opmannile tüdrukuks minema,“ ütles isa. „Nõutakse — ei ole midagi parata.“
„Wõin ju minna,“ wastas tüdruk, kui ta natuke aega järel mõtelnud.
Ta teadis küllalt, miks ta nii kerge südamega isamajast tahtis lahkuda. Tema elu siin ei olnud mitte kõige lõbusam. Isa alaline torisemine seeüle, miks ta Kubja-Pritsuga „asja“ selgeks ei tee, oli ta nii ära tüüdanud, tegi ta päewad nii mõrudaks, et ta juba isegi miskisuguse lahkumise peale oli mõtelnud. Opmanni nõue oli ta meelest seepärast nagu peastmine. Küll sai ta aru, et ta mõisa minnes Pritsule nagu kaenlasse jooksis, et ta tema poolt palju tülitamist pidi kartma, aga mis sest? Kõik oli kergem kui isa alalõpmata tõrelemist ja põhjamist kuulata.
Wastupanek tuli hoopis teiselt poolt: Huntaugu ema hakkas opmanni käsu ja Mihkli lubamise üle urama ja hädaldama.
„Kas sul ka aru peas on?“ hüüdis ta pea-
