— 221 —
peawad maapinna meilt lunastama — hinna eest, mis meie määrata jääb — meie aga müüme, mida meie kunagi pole ostnud.“
„Aga Teie ostsite ju oma mõisa!“ ütles peene healega krahw wahele.
„Ja, aga kust ma selleks raha sain?“ küsis prillidega herra kaastundliku naeratamisega.
„Seda ma ei tea.“
„Aga mina tean. Ma müüsin oma Liiwimaa mõisa ära — wõimalikult tulusalt muidugi. Selle oli minu isa ostnud, kes enne oma mõisa ka tulusalt ära müünud. Ja tema oli oma mõisa, meie perekonna põlise omanduse, päranduse-teel saanud, ja selle mõisa esimene omanik, meie perekonna esi-isa, oli ta „laenuks“ wõi — kingituseks saanud. Nõnda wiisi oli kapital, millega ma siin uue mõisa ostsin, minu kätte sattunud, ja ma wõin siis küll öelda, et ma maad, mida ma oma talupoegadele tahan müüa, mitte pole ostnud. Talupoeg peab aga oma maa meilt tõeste oma raha eest ostma.“
Tants pidi jälle algama, ja preili Marchand tõttas klaweri juurde, et mängimise-kohust herra Lustigi käest jälle oma peale wõtta. Warsti läksiwad ka waidlejad lahku. Herra von S., see walge ronk mustade seas, kelle majandus-politikalisi arwamised seltskonna enamuse poolt nii wähe wastukõla leidsiwad, hakkas jälle Herberti käewarrest kinni ja sammus temaga suure saali poole. Praegune waidlus oli talle wähe huwitust pakkunud, sest et wastaste nõrkus liig suur oli; Herbertiga wahetas ta nende asjade üle hea meelega mõt-
