— 219 —
alles homme silmi õeruma, kui hilja on. Oleks waba liikumine maksmas olnud, siis tooksiwad meie mõisad praegu kahe- ja kolmekordse sissetuleku, sest meie terwe majapidamine käiks edenenud teaduse järele, meie wäljadel töötaksiwad moodsad masinad ja muud tööriistad — kõige pealt aga terased, wirgad, puhanud inimesed. Meie talupoegade senine maksuta tööjõud saab meile nüüd karistuseks. Nii pea, kui neil suurem liikumise-wabadus käes on, asuwad nad Wenemaa määratumatesse rohulaantesse, ja meil tuleb warsti tööliste puudus kätte — see tähendab, kui me mitte oma talupojale ruttu suuri, suuri kergitusi ei tee. Neid kergitusi oleksime neile aga ammugi pidanud andma, siis oleksiwad nad nüüd oma kolde külge nii kinni kaswanud, et keegi wäljarändamise peale ei mõtleks. Mida tegime aga meie? Meie kurnasime talupoja ära ja tahame seda, nagu ma märkan, ka edespidi teha! Sel kombel peletame talupoja, ilma kelleta meie läbi ei saa, ise wõersile — tee on tal ju nüüd lahti. Ma tahan seda Teile meelde tuletada, kui mu sõnad tõeks hakkawad minema.“
Sel sihil ja toonil kõneles herra von S. edasi ning riiwas ühte ja teist awalikku küsimust. Ta harutused tunnistasiwad, et ta palju lugenud, palju näinud ja palju mõtelnud oli. Ta polnud inimese-sõbralik sonija, kelle süda kõneles, waid terawmeelne, wabamõtteline majandusemees, kes kindlate nägeliste põhjusmõtete järele käis ja tõsiste tegeliste nähtuste järele otsustas.
Muidugi ei jätnud mõlemad krahwid ja punase peaga noor parun uuenduste-sõpra ilma wastuseta. Tekkis waidlus, mida Juliette ja
