— 21 —
minema. Ehk küll tüdruku süda paha oli aimanud, ehmatas ta siiski nii ära, et ta käed wärisema hakkasiwad.
„Herra juurde?“ küsis ta. „Mis ma kurja olen teinud?“
„Kust mina seda tean?“ wastas aidamees. „Mind ju ööse reheliste juures ei olnud.“
Et rehest jutt oli, siis teadis Kai wäga hästi, missuguse asja pärast teda paruni juurde kutsuti.
„Ta peksis mu ju weriseks, ja nüüd kutsutakse weel kohtu ette!“ hakkas ta nuttes kaebama, kuna tal paksud pisarad üle tolmuse ja porise palge weeresiwad.
„Aga sa ei tohi sundijat sõimata,“ lisas aidamees noomiwalt juurde, kuna ta, et tüdruku kurtmistest peaseda, ruttu edasi kõndis. —
Päärn ja Kai saiwad õhtul herraga juba mõisa-õues kokku. Parun Heidegg tuli põllult ja pööras parajaste ümber wiinaköögi nurga mõisamaja poole, kui teomees talle, kübarat tõmmates ja alandlikult kumardades, lähenes.
„Paruni herra on mind täna mõisa kutsund.“
„Kes sa oled? Ah soo — Wõllamäe Päärn!“…
Parun pööras oma terwe kehaga teomehe poole ümber ja lõi oma terasekarwa hallid, läbitungiwad silmad, mida imelik wesine kord ja suured sügawad kulmukortsud ümbritsesiwad, nagu raudnaelad Päärna näo külge kinni. Teomehe hiiglakeha seisis natuke aega küürus tema ees, käed kobasiwad nagu harjunud kombe järele herra säärte poole, siis aga, kui parun sammu tagasi astus ja ta nägu ikka waljumaks, tagasitõrjuwamaks muutus, ajas Päärn enese
