— 216 —
Krahwile juhtus nimelt sagedaste see äpardus, et ta ühte ja sedasama lugu ühele ja sellesamale inimesele kaks ja rohkem kordasid jutustas… Tema küsimise peale ohkas keegi. See oli tema wend. Selle kaaslane waletas, kui ei-ga wastas, Juliette ja õpetaja aga kuulsiwad lugu tõeste esimest korda.
„Kui meie maja maaliti,“ jutustas naisehealega hiiglane edasi, „oli maaldrisellide seas üks, kes meie wallast pärit. Ta oli meie endise kõrtsmiku poeg. Minu papa lubaga oli ta linna kooli pandud ja pärast meistri juurde õppima antud. Rääkis Saksa keelt — muidugi koledat, muinasjutulist — ja oskas üsna head tööd teha. Aga kui toores, saksad, kui toores!… Ühel heal päewal astun mina saali, mille põrandat parajaste wärwitakse. Kolm selli teewad tööd, nende seas meie kõrtsmiku poeg. Waatan, waatan — õige, üks suitsetab! Arwan, et wõtab mind nähes paberossi suust — mitte mõtetki! Pinseldab edasi, müts peas, pabeross suus. Tossutab kui korsten. Mis Te arwate, saksad, mis ma nüüd ütlesin? Ma hüüdsin: „Pabeross suust, lurjus!“ (Krahwi wägihüüe oli tütarlapse kiljatamise sarnane, mispärast kuuljate suud tuksuma hakkasiwad.)
„Ja tema wastas?“ küsis keegi seltskonnast.
„Jah, mõtelge, mis niisugune wastas! Wahib mu peale ja küsib: ‚Miks?‘ — ‚Sa näed, kes sinu ees seisab!‘ põrutan mina. Kas teate, mis ta teeb? Wahib otsides ringi ja imestab: ‚Sina? Kellega Te õiete räägite?‘ — ‚Sinuga!‘ — Raputab pead ja hakkab rahuliselt edasi pinseldama, nagu kõneleks ma mõne muuga. — ‚Suits suust maha!‘ müristan (!!)
