— 215 —
oleks kuulnud, ehmatas otse ära, kui krahw suu lahti tegi: heal, mis selle hiiglakere seest kuuldawale tuli, oli naisterahwa, oli lapse heal. See wastand keha suuruse ja heale kilkawa peensuse wahel mõjus wägise naermasundiwalt. Ka preili Marchand naeratas salaja, kui krahw pärast esitlemist — Juliette tundis siiamaani ainult nooremat wenda — kõnelema hakkas.
„Ma kuulsin saksu talupoja koolitamisest juttu ajawat“, ütles ta oma õnnetuma sopranohealega, — „sellest wõin mina Teile ilusa loo westa —“
„Ega see liig pikk ole?“ küsis ta wend murelikult.
Naise-healega krahw oli nimelt oma „lugude westmisega“ kardetud liige seltskonnas. Tema westmisel ei olnud otsa, sest et tema lugude arwul otsa ei olnud: ühest loost järgnes teine, teisest kolmas, kolmandast neljas, ja kõige hullem oli weel, et neist ühestki suuremat asja ei olnud; neil puudus huwitaw lõpp. Kui wiimane naljakas tahtis olla, seda aga polnud, siis sattusiwad pealtkuulajad tuttawasse piinlikusse olekusse: nad oleksiwad pidanud naerma, ei suutnud aga naerda.
„Olgu pikk wõi lühike — huwitama saab ta saksu ikka,“ wastas krahw wennale. „Lugu näitab, kuhu koolitamine talupoja wiib. Tooreks läheb ta — tooreks, uhkeks ja halbiks. Jah, saksad, see on õige… Minewal suil maaliti, nagu tuttaw, meie elumaja. Maaldrisellide seas oli ka üks — — aga ega ma seda lugu sakstele juba ennemalt pole jutustanud —?“
