— 212 —
Pehmus patt. — Talupoeg pururumal. Ja toores.“
Seepeale rääkis kirikuõpetaja teine kaaslane. See oli keegi hiiglasuurune, walkja peaga ja põrisewa bassihealega noor krahw. Ta kõneles isewärki uhke hooletuse, õigem, lohakusega ja naeris peaaegu iga lause järele ilma mingisuguse põhjuseta.
„Preili mõtleks ihukaristuse üle teisiti, kui ise paar nädalat mõisnik wõi walitseja oleks — haha!“ algas ta. „Aasta pärast oleks mõis mokas — haha! Talupojad sööksiwad silmad peast — warastaksiwad kui kaarnad — ükski ei tuleks enam tööle — ajaksiwad oma loomad mõisa orasele — hahaha!… Preili mõtleb, et ihunuhtlus neile nii kibe on? Tühja kah! Nad ei karjugi. Saawad ju Teil siin nagu meilgi peaaegu iga päew rooska — kas preili on kisa kuulnud?“
„Ja, krahwi-herra, ja wäga haledatki!“ wastas Juliette.
„Need on tüdrukud — haha! Need kriiskawad moodi pärast — haha!“
„Ei, ka meeste karjumist olen kuulnud.“
„Need on noored poisid, need karjuwad koeruse pärast — haha! Meil ei karju peaaegu keegi. Nad on selle karistusega nii wäga ära harjunud, peawad seda nii igapäewaseks asjaks, et silmigi ei pilguta, kui talli kästakse minna — haha! Ma tahaksin hea meelega teada saada, kuda preili nendega loodab toime saawat, kui ta witsa ja kepi ahju wiskab — haha! See oleks ju niisama hea, kui wiskaks soldat lahingis püssi maha, seletades, ta tahta waenlast palja käega ära wõita — hahaha!“
