— 210 —
kas nägu teraste, uuriwalt waatawate diplomaatliste silmadega tuletas elawalt Martin Lutherust meelde. Külaline kandis pikka musta saterkuube, pikkade, poole põseni ulatawate otsadega walget kraet ning walget kaelasidet. Kõige selle järele polnud mitte raske, teda waimulikuks meheks pidada, kes ta ka oli. Preili Marchand tundis teda: ta ees seisis Juuru kirikuõpetaja Berg. Juba mõneski seltskonnas oli ta seda herrat näinud ja paar korda tema Saksa keeli jutlusi kirikus kuulnud.
Tunni aja eest oli Juliette teda suures saalis piduliste seas tähele pannud. Teda huwitas see mees oma osawate läbikäimise-wiisidega. Alati kumendas seltskonnas tema suure, tugewa näo peal lahkuse ja pehmuse mahe kuupaiste, alati mängis ta huulte ümber sõprust ja usaldust ärataw naeratamine, kui ta kellegiga kõneles, ning iga sõna, mis ta suust tuli, oli sile, ümarik, igast kühmust, nurgast ja mõlgist puhtaks poleeritud. Kõik weeres, mis ta ütles. Tema sõna ei wõinud kedagi pahandada ega haawata, kedagi ägedamale waidlemisele ahwatleda. Oma Saksa keeli jutlustes oli ta wahel tugew ja tüse, aga ilma torkawa terawuseta, ikka leplikule alusele jäädes.
Juliette oli saalis imeks pannud, kui osawaste õpetaja Berg igast jutuwestmisest osa wõis wõtta. Ta kõneles wanade prouadega lõuendist ja kalewist, noorte preilidega luulest ja lõbust, wanade herradega hobusekaswatusest ja põrnatõbest ning noorte herradega jänesejahist ja „Estonia“ korporatsioni pidujootudest. Igast ainest hakkas ta mõnusal ja lõbusal wii-
