— 202 —
kuna mõlemad teised herrad wiisakalt üles tõusiwad.
Juliette ärkas nagu unest. Ta wõttis noore paruni käewarre wastu. Pikkamisi sammus Herbert temaga teistele jalutawatele paaridele järele.
„Olete wihane, preili Marchand?“ küsis ta tasa.
„Ei, ainult ehmatanud!“
„Teil on õigus wihane ja ka ehmatanud olla. Ma tahan selle eest muret kanda, et minu õde Teilt andeks palub. Et seltskonna rahu mitte rikkuda, ei nõudnud ma seda mitte kohe.“
„Ma ei soowi seda andekspalumist mitte, paruni herra,“ wastas Juliette kindlaste. „Ma ei ole mitte nii õrn, kui et ma eluga wilumata lapse pahaseid sõnu nii haawawaks peaksin. Teie kaitsmisest saab mulle küllalt — ma tänan Teid!“
Herbert waatas laia, imestama, palawaks muutuwa pilguga Juliette marmoriwalge näo peale maha.
„Kui hea Teie olete!“
„Hea? Ma ei pea sellest headusest ise mitte palju lugu. Ma ei wõi mitte liig hea olla, kui ma wihkamiseks asja annan.“
„Ah, see lapsik wihkamine!“ lõi Herbert käega.
„Aga ka sel lapsikul wihkamisel on oma põhjus. Ma arwan seda tundwat. Kui hea meelega ei tahaks ma Teie õele selgeks teha, et tal minu poolt midagi karta ei ole ja et ma õnnelik oleksin, kui ma tema usalduse ja armastuse wõidaksin — siiamaani pole ma
