— 199 —
pandud suurt tähele; aga et preili Marchand aegamööda nagu pidu üheks tähtsuseks hakkas saama, et temaga warsti rohkem tantsiti kui mõne wähem nägusa paruni- wõi krahwitütrega, et tema seltsi herrade poolt nähtawalt otsiti, et mõni temaga wäga elawasse kõnelemisesse sattus — see hakkas mõnele wiimaks piinlikult silma paistma.
Kõige piinlikumalt Adelheidile, ja iseäranis weel sellepärast, et ta paari herrat koolipreili ümber nägi, keda ta salaja enese imestajateks luges. Herberti wiisakuse üle Juliette wastu oli tal süda juba ammugi täis.
See oli ühel tantsu-waheajal. Saalist oliwad paarid jalutades teistesse ruumidesse läinud, kus nad salgakestena koos seisiwad wõi istusiwad. Adelheid oli tähele pannud, et preili Marchand tema kahe auustaja seltsis wäikeses saalis kamina ees istub ja nendega miski asja üle elawusega mõtteid wahetab. Adelheid kuulis Juliettet paar korda ta kumisewa kellahealega naerwatki, kuna ta muidu ikka nii tõsine oli. Sellest oli küllalt. Preili Adelheid astus wäikese seltskonna juurde ja ütles nii terawa healega, kui see tal iganes wõimalik oli:
„Preili Marchand peab herradele wist ettelugemist talupoegade wiletsa elukorra üle?“
Mõlemad herrad waatasiwad üles.
„Miks Teie seda arwate, preili?“ küsis teine.
„See aine on ju preili Marchandi ratsahobu,“ wastas Adelheid wäga näotuma naeratamisega. „Ma usun, kui preili Marchandi käes wõimus oleks, ta paneks talupojad mõi-
