— 197 —
pealagedega, lotti ja kortsu wajunud silma-alustega ja iseteadliselt naeratawate suudega — mõni weel pikk ja püst, mõni juba wimmas kuklaga — kõnelesiwad enamiste põllutööst, kurtsiwad oma talupoegade üle, wõi kiitsiwad oma hobuseid, jahikoeri ja püssa, millele siis pikk rida jahilugusid ikka uutes teisendites järgnes. Wanemad prouad, oma krinolinides nagu heinasaadude sees istudes, juuksed oimude peale siledaste maha kammitud, jutustasiwad palju oma lastest, kõiksugu perekondlikest juhtumistest, oma peremamslitest ja toatüdrukutest ning nende halbadest omadustest. Siin kui seal oli palju kaebtust kombelikult ikka alamale langewate inimeste ja woorusest ning wanadest paleustest lahku lööwa aja üle. Teadused, kunstid ja kirjandus pakkusiwad harwaste jutuks ainet. Maa-aristokratia seisis neist asjadest kaunis eemal.
Noor seltskond pühendas enda täieste lõbule. Kerge, pealiskaudne jutuwestmine nokkimise toonil oli üleüldine, ammu kuuldud naljatused, peened, wiisakad, aga mitte algupäralised meelitusesõnad lendasiwad sinna-tänna, ja kõigele lõbule krooni pähe pani tants, mille järele kõik need kenad wäikesed neiujalad siidikingades kärsituma kõpsutamisega ammugi oodanud.
Kõige pealt paistis koolipreilile see üliwiisakas, ümardaw ning tihti wäga südamlik olek silma, mida kõik külalised, noored ja wanad, üksteise wastu ilmutasiwad. Üksmeel, rahu ja rõem walitses selles seltskonnas. Siin mõistis üks ühte ja teine teist. Nende arwamised käisiwad kokku, nagu nende tulud kokku käisiwad. Neil oliwad ühesugused mõtted ja ühesugused püüded, seepärast auustas ja ar-
