— 195 —
niisugused inimesed ära. Meie Mai on ju ka ilus tüdruk…“
Herbert naeris tütarlapse kentsaka kadeduse üle, tundis aga seejuures imelikku kipitamist südames. Ta oli peaaegu ehmatanud. Misüle? Ta ei teadnud seda isegi. Wiimaks pidi ta omale tunnistama: see üle, et tema olekut Juliette wastu tähele oli pandud. Ja kes oli seda teinud? See kuueteistkümne-aastane lapsuke, kes muidu igas asjas nii pealiskaudne, nii osawõtmata oli! Kui see juba niisugusele leidusele jõudnud, siis — — Ta jättis mõtte pooleli ja läks ruttu wälja külma talwise õhu kätte…
Adelheidi näriw wiha Juliette wastu tuli mõni aeg hiljem wäga piinlikul wiisil awalikult nähtawale. Märtsikuus pühitseti tema seitsmeteistkümneaastast sündimisepäewa suurepäralisel wiisil. Külaliste hulk oli haruldane rohke, nende seas muidugi palju noori preilisid ja herrasid. Terwe mets laiu krinolinisid, kahisewat siidi ja helkjaid pidukleitisid mühas ühes mustade sabakuubede laanega uhkeste ehitud, hiilgawalt walgustatud piduruumides. Palju kulda ja kiirgawaid kiwa, hulk lillesid ja läikiwaid silmi. Pikad, sihwakad neiud, tugewad, toreda kaswuga mehed. Palju jumekaid, peeneid, põlise hariduse wägewa käe läbi joonitud nägusid. Missugune wahe nende wahel siin hiilgawas saalis ja nende wahel seal suitsewates saunades! Siin tugewus, terwis, ilu — seal kidur kõhnus, kiratsew inetus. Toit, õhk, waimuwalgus, tegewus — kuis on nad siin ja kuis on nad seal mõjunud! Siin on nad
