Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/193

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 192 —

wõerastama oleks pannud, nüüd üsna loomuliku ja kohase leidsiwad olewat. Sest Juliette tegi oma kaswatusetööd, millest teda ta südametunnistus lahku lüüa ei lubanud, wagusaste edasi, ja ta tegi seda enamiste teadmata ja tahtmata, sest ta õpetas ju ainult, mis talle enesele oli õpetatud. Lastele oli ühtlasi tema elustaw, surnud õppimist kergendaw ja lõbusaks tegew õpewiis ikka enam maitsma hakanud. Nad rääkisiwad waimustusega preili Marchandi õpetundidest, neid ikka ja ikka jälle preili Ritteri igawa, kärsituma pähetuupimisega wõrreldes. Iseäranis tundis wagusa, pehme loomusega Raimund uue koolipreili wastu suurt auukartust ja kaitses teda südilt iga kõwera sõna wastu, mis teiste suust juhtus kukkuma. Ja et lapsed kaswatajaga nii rahul oliwad ja temast enam midagi paha ei kõnelenud, siis polnud ka wanematel asja tema elu kauemine kibedaks teha.

Üksnes Adelheid von Heidegg polnud preili Marchand’i sõber. Wiimane ei teadnud temale midagi paha teinud olewat, püüdis teda koguni soojuse ja peene taktiga oma poole tõmmata— asjatu! Mitte ainult, et paruni tütar koolipreilile igal parajal ja mitte-parajal puhul nende seisuslist wahet torkawal wiisil püüdis näidata, waid Juliettel oli sagedaste koguni tundmus, kui wihkaks see wäike, waewalt lapse-east wälja wõrsunud tütarlaps teda. Kaua aega ei saanud ta, hoolimata kõigest peamurdmisest, selle nähtuse põhjust kätte; wiimaks jõudis ta selgusele, mis ta head südant kibedaste haawas: Adelheid von Heidegg oli kade tema peale — kade tema näojume pärast!