— 18 —
„Ei ole!“
„Ja see kott on Tõntsu Joagupi oma!“
„Waletad!“
„Sinu neh!“
„Waletad!“
„Mehed, tunnistage, kelle need kotid on!“
Ja Prits weab kotid meeste juurde, kes mitte tema juurde ei taha tulla.
„Kas need pole Matsi ja Joagupi kotid?“ karjub ta neile näosse.
Mehed wahiwad, tunnistawad, raputawad päid — mitte ükski ei tunne kottisid…
Kubjas katsub tüdrukutega õnne. Seesama pahatahtlik, pilkaw, narriw waikimine. Üks ninatark astub ette ja teeb, kui nuusutaks ta kotikeste haisu. Teised pahinal naerma.
„Kasige minema!“ hüüab Prits. „Küll opmann teie warganägude jälgedele soab!“
Ja kuna töölised minema pöörawad, lohistab kubjas kottisid rehe poole. —
Rehes on waheajal wäike nali sündinud, mille nägemiseks Kubja-Prits õnneks liig hilja tuleb.
Kuna Rehe-Mart rehe all peksetud wilja juures toimetab, poeb Hansu-Jüri Jaan rehetoast wälja, tema kannul Widriku Willem. Mõlemad wahiwad kartlikult ringi, kui wäljast Kubja-Pritsu kärkimist kuulewad. Kaks teist poissi on weel rehes. Need pilgutawad teineteisele silma, kui Jaani ja Willemit näewad. Üks neist wõtab pinda seinalt ja torkab selle warrega Jaani suure wiltkaabu külge. Sedamaid on Jaan wiljasambaks muutunud: kõik, mida kaabu oma suures sisekonnas peitnud, sajab teomehe keha mööda maha rehe põrandale!
