— 17 —
kab Prits oma terase mõistusega wäga hästi, ning seepärast jätab ta tegemata, mida ettewaatus mitte tingimata tarwiliseks ei arwa.
„Noh, mis te wahite seal weel?“ kärgib ta korraga. „Tüdrukud, kas kilter teile ei öelnud, kus kardulimoa on? Ja teie, mehed, kas te kord kündma ei soa?“
Ja wihasel, hammustawal toonil annab ta teomeestele, kes minema pöörawad, weel mõned tarwilised juhatused.
Seejuures weeretab ta aju palawiku-kiirusel kättemaksmise-mõtteid. Mitte ainult Päärnale ja Kaiele ei taha ta kätte maksta, waid, kui wõimalik, neile kõigile, kes tema üle julenud hirwitada, jah, teda kõigi ees narrida ja määrida. Kuna teomehed ja waimud oma leiwakottisid ja kuubesid korjawad, nuusib kubjas rehe ümber seiswaid hao- ja puuwirnasid. Ta teab ju oma käest, et neis ikka midagi peitub, misüle hea kubjas mõlemad silmad kinni pigistab. Pritsul pole aga asja pime olla. On nad ju kõik tema waenlased.
Ahaa — kotikene rappe-rukkid! Kui osawaste pinusse pistetud!… Ja siin — ahaa, weel kotike rappe-rukkid!…
„Mehed — pidage! Kelle need kotid siin on?“
Mehed on juba minemas, pöörawad aga kubja möirgawa hüüde peale kaelad kangelt tagasi.
„Siia tulge!“
Pöörawad küll ringi ja wahiwad, aga kubja ja ta kottide juurde ei tule keegi.
„Siimu-Jüri Mats, see on sinu kott!“
„Ei ole!“
„Mis sa waletad, lurjus!“
