— 176 —
Kasu asemel tõeste kahju sai Balti talupoeg kingitud wabaduse läbi — wähemast hulgaks ajaks[1]. Sest mida hakkab inimene priiusega peale, kui tal midagi suhu pole pista? Rüütel ütles: Sa oled prii, aga kui elada tahad, pead mind orjama nagu ennegi, sest maa, kus peal sa elad, on minu. Ja sa pead mind weel rohkem orjama kui siiamaani, sest nüüd ei määra sinu töökoormat enam wakuraamatugi nõrk seadus, waid nüüd panen ma sulle „wastastikuse waba lepingu“ näol ise tingimised peale, ja need pead sa igatahes wastu wõtma, sest kuhu sa hingega lähed! Uus seadus annab sulle küll palju õigusid, mida sul enne polnud, aga selle eest oleme meie hoolt kandnud, et sa neid õigusid tarwitada ei saa. Seadus, mis sulle need õigused annab, wõtab nad sinult ka ära! On ju kõik walitseja- ja peremehe-õigused sinu üle ikka weel meie käes, ja sinu priiuse tuum on
- ↑ Üks Baltimaa rüütel ise, Otto von Rutenberg, peab oma Läänemere kubermangude ajaloo raamatus tunnistama: „Kui Keiser Aleksander I. kolme Läänemere kubermangu pärisorjadele meie (19.) aastasaja teisel aastakümnel esimese ja pühama inimese-õiguse, priiuse, tagasi oli andnud, sattusiwad priikslastud seepeale oleku sisse, mis peaaegu kibedam oli kui pärisorjus ise.“ — Teine Balti mõisnik, Axel von Gernet Eestimaalt, ütleb oma raamatus „Geschichte und System des bäuerlichen Agrarrechts in Estland“ otsekohe Eestimaa olude kohta: „Et talupoja-seisus (1816. a. antud) seaduse läbi waimlise ja majanduslise kultura seisukorra järele küllalt kaitstud ei olnud, siis langes ta astmelt astmeni alamale: ta jäi waeseks, tema majandusline kindlus hakkas kõikuma, side läks lõdwaks, mis teda ta kolde külge köitis. Talurahwa langemine ilmus nähtawale ühel ajal, kus mõisniku majapidamine õilmitsema lõi“…
