— 174 —
ta kangaid üle, mis talle kewade poole hakati tooma! Iga wäikene kudumiseweakene sütitas ta wiha põlema, iga töö eest, mis ta rahulolemist ei wõitnud, määras ta lähemaks aastaks harilise karistuse — pahema töö — ning jättis süüdlase tawalisest kingitusest — mütsi-riidest — ilma. Mütsisitsi saiwad temalt weelgi mõned — willast mütsiriiet aga mõned wähesed, kelle auuahnus ja hool neid päris meistritööd sundinud tegema.
Proua von Heideggist räägiti, et ta teenijate nähes ja nendega kõneledes kunagi ei naeratada. Weel wähem naeratawat suud nägiwad temast külainimesed; need tuliwad wärisedes ja läksiwad jookstes…
Ja sellele kristlikule, pealegi wäga jumalakartlikule naisterahwale ei tulnud ialgi mõttesse, et ta nendele inimestele paljast tänugi wõlgu on, kes ta kirstusid selle rikkusega täitsiwad, mida ta tuttawatele perenaiselise uhkusega armastas näidata. Tal oli ühes kõrwalises kambris salwesuurune kirst. Awati selle kaas, siis walgendas waatajale nagu lumehang wastu. See kõik oli helewalgeks pleegitud lõuend, mille ilu ja peensus iga asjatundja suust imestusehüüde meelitas. Millal ta seda salwe-täit lõuendit tahtis ära tarwitada, oli arusaamata. Ja kangur lõksutas iga päew weel uut juurde.
Ei, proua von Heidegg ei tänanud neid „odawaid tööjõudusid,“ mis talle wõimalikuks tegiwad, ilma wabrikuteta, ilma rahakuluta läbi saada. Ta oli selles kindlas arwamises üles kaswanud ja elanud, et need tööjõuud, need maksuta masinad tema päralt on, temale loodud, tema meelewalla alla antud… Mis mak-
