— 169 —
õiguslised olud mõisniku ja talupoja wahel, näitasiwad ka siinsed sahad, äkked, wiljapeksuriistad, piimatalituse-abinõuud jne. olewat. Kõik puust, kõik wilets, toores kodune töö! Kõige wähemadki põllutöö masinad, mida wäljamaal juba talupoegki tarwitas, puudusiwad kas täieste, wõi suuremalt osalt. Kõik töö tehti käsitsi ära, käsitsi nende ajast maha jäänud abinõuudega. Ja nõnda polnud lugu mitte üksnes X. mõisas, waid ka mujal, kuhu koolipreili — wahel herrastega kaasa sõites — nägema sattunud, wõi millest ta omale jutustada lasknud.
Kui ta seeüle kord parun Herberti wastu oma wõerastamist awaldanud, oli see õlasid kehitades kostnud: „Jah, meie oleme ajast maha jäänud, aga ka seejuures on meie olud süüdi: meil on liig palju odawat tööjõudu olnud — mis tarwis siis kallid masinaid ja wäljamaa tööriistu osta!“…
Nende „odaw tööjõud“ oli talupoeg. See oli masin, mis kopikat ei maksnud, parandusekulu ei nõudnud, wananemist ei kartnud. Mitte odaw tööjõud polnud ta, waid täieste maksuta. Ta kündis, äestas, külwas, niitis ja lõikas; ta peksis wilja, haris linad, noppis kardulid, ajas wiina, niitis lambad, kedras lõngad, kudus kangad, talitas loomad, wedas põllutooded turule — ja kõige selle eest ei nõudnud ta muud midagi kui siilukest maad, mida mõisnikul tarwis polnud. Ta oli tööpäewaga rahul, mis suwel kuni 17 tundi kestis ja ajuti, rehepeksu-ajal, kuni 48 tundi. Ta maksis weel oma piskust, mida tal elus-olemiseks waja oli, oma isandale kümnust — üksnes selle eest, et see temalt
