— 16 —
kes sind keelab? Ega sest kellegil kahju ole, et nii palju kälimehi soad! Aga ära sina, lontrus, tule mind keelama, kui ma herra käsku täidan ja laisklejatele jalgu alla teen!… Wasta, nadikael, mis salasõprust sa selle tüdrukuga pead?“
Iga wastuse asemel tõukas Wõllamäe Päärn oma suure tolmuse, kaabu kuklasse ja pööras käratsejale selja. Kas tahtmata wõi tahtes sülitas ta hästi kuuldawalt haopinu peale ning sammus teomeeste- ja waimude-salgast wälja…
Kubja-Prits nägi ainult hirwitawaid nägusid. Ta punetawad paled tõmmasiwad sinakaks, kramplikult hakkas ta käsi wembla ümbert kinni, aga ta jäi paigale. Tundmus, et ei ükski, aga ka mitte ükski, tema poolt ei olnud, tema sõnu ja tegu heaks ei kiitnud, rõhus teda nähtawalt maha. Ta aimas ka wäga õiete, kust see tuli. Nad wihkasiwad ja põlgasiwad teda. Seda tegiwad nad esiteks ta liialdatud waljuse, ta kurja loomuse pärast, ja teiseks sellepärast, et ta alles kuue kuu eest üks nende seast oli olnud, nüüd aga kubjakeppi kandis. Kuue kuu eest oli ta alles nendega ühes herrat ja opmanni, kubjast ja kiltrit maa alla wandunud, oli nendega ühes kuue hõlma all käe rusikasse kiskunud, kui kellegile ülekohut sündis, oli nendega ühes keelatud und maganud, oli nendega ühes kannatanud, kui sundija kepp nende pihta parkis. Ja nüüd seisab ta nende ees ja keerutab ise keppi, mõistab hukka, mida ta ise kaasa teinud, peab kohut nende üle, kes tema kaaslased olnud, nuhtleb neid süü eest, mida ta ise enne mitte süüks ei pidanud. Nad peawad teda äraandjaks; seda mär-
