— 167 —
wast äia weel tüki maad küla poole, enne kui mõisa poole tagasi pööras. —
Hirmuga märkas Miina, et Huntaugul sellest õhtust peale endised tuuled puhuma hakkasiwad. Isa ei tikkunud talle küll mitte enam ähwardustega peale, oli karedate sõnadega ülepea kasinam kui enne; aga kus ta iganes märku wõis anda, et ta tütre kohta oma endistest plaanidest ja nõuetest kinni peab, seal ei jätnud ta seda tegemata.
Juba hakati jälle Pärtli rahwaga läbi käima, pealegi elawamalt kui enne; juba ilmus Prits jälle laupäewa- wõi pühapäewa-õhtutel Huntaugule külaliseks; juba sigines isale jälle sagedamine wiinapudelid koiku taha nurka…
Pritsu oleku üle ei olnud Miinal just kurta. Ta oli tema wastu wäga sõbralik, wäga wiisakas, peaaegu alandlik, ei rääkinud ialgi oma luhta läinud kosjakäigust ega Miina põgenemisest, ei puudutanud ülepea ainuma sõnagagi oma ettewõtte kordamist, mis tal ju kahtlemata nõuuks pidi olema. Sest tema naljatawat tõendust, ta ei sallida, et üleaedsete seas tühjade asjade pärast pahaseid nägusid nähtakse, — sõnad mis ta oma esimesel külaskäigul awaldas, — seda Miina ei uskunud.
Nii mindi siis ka jõulu teisel pühal Pärtlile pulma. Miina oli — peigmehe soowil — pool wägise pruuttüdrukuks kutsutud — tema peiupoisiks oli muidugi Prits. Seal söödi ja joodi ja tantsiti ning pingutati sõprusele ikka kõwemad witsad ümber. Kubja sõprade poolt mõisteti asja ka tihti nõnda toimetada, et Miina ja Prits nende kodus kokku saiwad. Nii oli siis Pritsu ettewõte kõigiti õigetele
