— 165 —
Siin minu käpp, Huntaugu wana, lepime ära ja püüame edespidi targemad olla“…
Mihkel wõttis walge peaga poisi käe tõrkumata wastu. Ta näole ilmus imestuse kõrwale nüüd weel lai meelehea. Nähtawalt tundis ta ennast hästi kõdistatud olewat, et leppimine Pritsu poolt tuli, ja weel nii südamelikul wiisil.
Nad jõiwad kordamisi üksteise terwiseks ja paniwad siis piibud tossama. Prits pööras seepeale jutu kohe soowitud sihi poole.
„Mul on tüdrukust kahju,“ ütles ta otsekoheselt, kuna ta kollakad silmad laua peal põlewa raswaküünla leegikese sisse wahtisiwad. „Ma hakkan nüüd alles tundma, et mul temast kahju on. Ptüi kurat, et me nii lolliste peale hakkasime!“
„Lolliste neh,“ wastas Huntaugu wana. „Sa oleks pidand aega andma, tüdrukut meelitama, talle rohkem ligi toppima“…
„Jah, kahju läbi soab inimene targaks! Aga nüüd, toat, on mul teine nõu, kui tütart mulle weel tahad anda.“
„Milla mina teda sulle olen keeland! Ütlesin ju su isale, et tulgu Prits ja hakaku otsast peale!“
„Hakkangi otsast peale!“ hüüdis kubjas läikiwate silmadega. „Ja mitte enam pahaga, mitte enam nii rüsinal, waid pikkamisi ja heaga — aina heaga.“
Ja nüüd seletas ta oma uue plaani lähemalt ära. Ta tahta Miinale kewadeni aega anda. Selle aja sees püüda ta temale aga wiisakalt, alandlikult, sõbrustades ja meelitades läheneda. Olla waja, et nad sagedamine
