— 164 —
weel mitte polnud unustanud. Sellest andis ta Miina isale üsna ootamata wiisil märku.
Huntaugu waimupoiss tõi peremehele ühel laupäewa-õhtul mõisast teate, kubjas oodata teda täna õhtu kõrtsis, tal olla temaga midagi läbi rääkida. Mihkel ajas silmad pärani, ootamata kutset kuuldes. Wiiu waatas tütre otsa, ja see läks näost walgeks. Peremees aga tõmmas warsti parema kasukatüki selga — wäljas walitses juba ammugi kõwa tali — ja läks kõrtsi.
Kubjas oligi juba seal. Naeratawa näoga tõttas ta Huntaugu peremehele wastu. Tema punetawast näost selgus, et ta omale topsist head tuju nõutanud. Ta oli jalatallast pealaeni lahke mees. Kui ta Mihklile kätt andnud, nagu poleks nende sõprust iganes kõige wähemgi pilwekene tumestanud, wiis ta tema sedamaid leti kõrwal olewasse wäikesesse tuppa, kus kõrtsmik harilikult oma paremaid sõpru ja mõisateenijaid laskis istuda.
Nad oliwad siin üsna üksina. Prits küsis sedamaid poole toopi wiina wälja… Mihkli imestus kaswas iga silmapilguga…
„Huntaugu wana,“ algas Prits, Mihklile käega õla peale lüües. „Kaks nii mõistlikku meest, nagu meie oleme, ei peaks üksteisega ninawingu pidama. Kas mõistad?“
„Mõistan küll,“ wastas Mihkel, aga „wõi see minu poolt tuli!“
„Ega sinagi just ilmasüüta ole — oled natuke wa’ nartsu-moodi mehikene, aga kas tead — unustame ära, mis möödas on! Mul omal koa süüd — seda näen alles nüüd…
