— 155 —
„Mari, meil on suur õnnetus sündind! Meie Miina on mitmendat päewa kadund.“
Mari aga ei ehmatanud selle sõnumi üle sugugi, ta suu ümber tuksus koguni nagu tagasihoitud naermine.
„Kes käsib tüdrukut niisukesele mehele minema sundida, keda ta ei salli!“ wastas noor naine, hobust aia külge kinni sidudes. „Jah, nüüd, kus ta putku pani, on teil wesi ahjus!“
„Sina tead siis, mispärast ta kadund on?“
„Tean kõik.“
„Kust sa seda tead?“
„Miina enese käest!“
Huntaugu eide wana, kolletanud näo üle lendas lai rõemuläige.
„Mari, kulla pai laps, siis sa tead ju, kus meie Miina on! Teil on ta! Mu süda nagu aimas seda, ja täna tahtsingi jalad selga wõtta ja Teie poole teele minna.“
„Oleksid seda juba poar päewa warem wõind aimata,“ naeris Mari. „Kuhu ta Teie arust siis mujale pidi minemagi kui oma õe juure! Jah, Miina on meil, ja terwe pealegi!“
„Jumalale tänu!“ hüüdis eit käsi risti pannes. „Mihkel, Mihkel!“ pööras ta siis toa poole. „Meie Miina on leitud, wanamees, meie Miina elab ja on terwe!“
Warsti pistis Huntaugu peremees oma tõsise, mureliku näo toa-uksest wälja, nägi oma wanemat tütart ning tuli ruttu wälja. Eit seletas talle mõne lendawa sõnaga ära, mida ta ise praegu teada saanud. Seepeale wiidi külaline, kes wanematel nagu raske kiwi südame pealt wõtnud, sooja tuppa.
„Kuule, toat,“ algas seal noor perenaine
