— 14 —
maad, sest tüdruk oli kassi wäledusega eest ära karanud ja puges meeste selja taha. Kui lööja talle sinna järel tahtis tormata, jooksis ta Wõllamäe Päärnale otsekohe wastu rindu.
„Wõiksid ta nüüd juba rahule jätta, ta on juba werine,“ urises wiimane rahulikult, nagu poleks tema ja kubja wahel midagi sündinud.
„Kas see sinu kuradi asi on? Ma wõin teda peksta, et ta enam oimugi ei liiguta. Mul on herra käest käsk, inimesi õpetada, kui nad wastased on. Mina kannan oma keppi auuga — sina aga, sina lurjus, sina lontrus, sina — sina —“ Ta heal lõi wihaseks wingumiseks, heledaks kriiskamiseks ümber, kuna ta suu ääres nagu kramplik wihanutt tuksus.
„Sina, Pearn, sina saad mu käest weel niisugust õpetust, et sa oma sündimise ära nead!“
Ta sattus nüüd säherduse sõimu- ja sajatusetuhina sisse, et ta tüdruku hoopis ära unustas. Ta linawalged juuksed, mille pealt kübar maha kukkunud, seisiwad kõrwade äärest turris nagu wihasel kassil; ta kollakad silmad tulipunases näos, walgete ripsmete wahel ja niisama walgete kulmukarwade all, pildusiwad otse sädemeid; ta kitsaste, kahwatanud huultega suu, mida lumiwalge, harw ja lühikene piimahabe piiras, seisis kollakal wahul. Kes teda nõnda nägi, pidi arwama, et ta meest, kelle peale ta oma sappi wälja kallas, kõige oma ihu- ja hingejõuuga weriselt wihkab.
„Küll sind tuntakse juba, sa kangekaelsete kuningas! Kus ialgi wastuhakkamist ja tõrkumist on, seal oled sina ninamees! Koha pealt kih-
