— 146 —
korraldaw seadus, misläbi talupoja õigusi uueste täiendati ja rohkendati ning millele juba 1805 weel wabameelsem ja põhjalikum talurahwa-seadus järgnes. Eestimaa rüütlisoo suurem ja ohwrimeelsem tegu talupoja heaks sündis aga aastal 1816 seega, et ta täieste wabatahtliselt, ilma mingisuse tasuta, pärisorjuse lõpetas, talupoja priiks inimeseks tegi, talle kõik waba kodaniku politikalised õigused andis ja temaga majandusliselt üksnes mõlemalt poolt kokkulepitud waba kontrahi põhjal ühenduses tahtis seista… Meie pole aga ka kõige uuemal ajal talupojast osawõtmatalt mööda läinud. Meie töötame oma olude kallal alatasa edasi ja peame seejuures esimeses reas ikka talupoega meeles. Wiimasel paaril aastakümnel, 1839 a. peale, pole peaaegu ainust maapäewa mööda läinud, kus mitte ka talurahwa agrarküsimust poleks harutatud, ja selle pikaldase, aga põhjaliku töö wili on jälle uus talurahwa-seadus, mis minewal aastal, 1856, walmis sai ja mida suuremalt osalt tulewal aastal tahetakse maksma panna. Ka see uus seadus annab hiilgawa näituse Eestimaa rüütli enesesalgamisest. Mitte ainult, et ta selle seaduse läbi talupojale igal wiisil wõimalikuks tahab teha, nõndanimetatud teoorjusest raharendile peaseda, pealegi ostu läbi maa pärisomanikuks saada; mitte ainult, et ta neile, kes teoorjusesse soowiwad jääda, töökoormat umbes 26—27 protsendi wõrd alandab, waid mõisnik ohwerdab talupojale ka weel oma põlistest, ilmpuutumata omanduse-õigustest midagi: ta määrab suure osa oma krundist maaks, mida ta ise enam tarwitada ei tohi, mis ainult talu-
