— 141 —
päewaks, aga enne seda sündis midagi, mis talle asja andis, ülesütlemist weelgi edasi lükata.
Lõunalauas sai preili Marchand parun Herbertiga kokku. Wiimasele paistis neiu tõsine, kahwatanud nägu silma, ja ta küsis nähtawa osawõtmisega selle põhjuse järele. Kui Juliette põiklewalt kostis, tähendas noormees kuiwalt:
„Ahaa, ma aiman! Ma kuulsin sellest. Kui Te pärast lõunalauda minule mõne minuti wõiksite ohwerdada, siis oleksin Teile tänulik, preili Marchand.“
Nad wõtsiwad pärast sööki wäikeses saalis istet.
„Ma loen Teie näost mingit iseäralist otsust, preili Marchand,“ algas Herbert, kui ta ühele wäljamaa sigarile tule otsa pannud. „Kas ma õieti aiman?“
„Ja, paruni herra, ma olen tõeste ühele otsusele jõudnud,“ wastas Juliette.
„Ja see on?“
„Kas Te mitte seda ka ei aima?“
„Wõib olla. Teil on minu wanematega midagi meelewastast harutada olnud. Ma kuulsin ka, mis asja pärast. Ma usun aga, wõi õigemine, ma loodan, et see Teile põhjust ei anna meilt lahkuda?“
„Siiski, herra von Heidegg,“ kostis Juliette. „Ma olen otsusele jõudnud, oma ametit siin maha panna.“
Noore paruni silmast lendas kiire, peaaegu kohkuw pilk neiu poole.
„Ma julgen loota, et see otsus weel mitte nii kindel ei ole, et Teie teda muuta ei wõiks,“ ütles ta siis.
