Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/132

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 131 —

oli, et ta oma arwamisi oskas kaitsta ja et ta, kus waja, järele andis ning wastasele õigust raatsis anda.

Mõned wäikesed sündmused, millele Juliette oma süüta meeles mingit tähtsust ei suutnud anda, saiwad lähemal ajal põhjuseks, et majaproua olek tema kohta mitte ei paranenud, waid et esimene oma seisuslist iseteadwust koolipreilile hoopis iseäralisest küllest näitas ning selle mõiste wäga kindlaste ära piiras.

Kuno wõi Ada oli paruni-prouale ühel päewal järgmise kaebtuse ette kandnud. Nad jalutanud preili Marchand'iga aias. Seal töötanud wana kärner Laur. Kui nad temale lähenenud, wõtnud wanamees, nagu kunagi, mütsi peast maha ja seisnud palja peaga, kui Kuno temaga midagi kõnelenud. Seeüle imestanud preili Marchand nähtawalt ja andnud kärnerile märku, et ta mütsi pähe paneks. Ja kui wanamees seda ei olla teinud — wist ei saanud ta koolipreili märguandest aru — läinud preili Marchand ja pannud mehele mütsi ise pähe, misjuures ta käte, näo ja Prantsuse keele abil Laurile püüdnud selgeks teha, et tal nende ees ei ole waja palja peaga seista — mütsi kergitamisest olla teretamiseks küllalt…

Seda kaebtust kuuldes hakkasiwad paruniproua silmad päris wälkusid pilduma.

Jalamaid laskis ta preili Marchandi oma juurde kutsuda. Ärewate sõnadega päris ta temalt sündmuse üle seletust. Kas olewat õige, et tema, Juliette, kärnerile nõuu wõi käsu andnud, paruni laste ees mütsiga seista.

Preili Marchand kukkus nagu pilwedest.