— 130 —
Mõlemad wiimased püüdsiwad tema wastu tihti seisuse-uhkust, jah, seisuslist kõrkustki wälja paista lasta, midagi, mida ta alles siin, Eestimaa mõisas, sel näol tundma õppis. Wene kõrgemas seltskonnas, kindral Dawõdowi majas Peterburis, polnud talle sellesarnast mitte tuntawaks saanud. Seal oli temast kui naisterahwast ja haritud inimesest, pealegi kui wäljamaalasest, igal wiisil lugu peetud ja tema kohta niisamasuguseid wiisakuse-määrusid tähele pandud, mis kõigi seltskonna-liikmete kohta maksiwad. Parun Heideggi üle ei wõinud Juliette selles asjas just mitte nuriseda. Ta oli tagasihoidlik, aga wiisakas. Wahest äratas tema rüütlimeelt ka Prantsuse neiu haruldane iludus: niisuguse omaduse auustamiseks pole ju naljalt ükski süda wana küllalt, kõige wähem oli seda Rüdiger Heideggi oma, kes nooremas põlwes wäga maias liblikas olnud.
Herraste seast kõige rohkem meeldis koolipreilile parun Herbert. See oli ainus, kes temaga kui „teeniwa inimesega“ peaaegu ühtsuse jalal püüdis läbi käia. Tema wärske, lõbus olek, ta otsekohesus mõtlemises ja kõnelemises, ta terane meel ja selge silm nii mõneski asjas, kõige pealt ta laialisem haridus oliwad wõimud, mis preili Marchand'i kohta, kes enda siin nii üksina tundis olewat, mõjumata ei wõinud jääda. Nende mõlemate arwamised põrkasiwad küll sagedaste wastamisi, sest parun Herbert oli wanematele õigust rääkinud, kui ta ütles, et ta wäljamaal oma alalhoidlisest Balti mõttesihist midagi ei olla kaotanud, aga Juliette leidis wähemast, et ta wastasel waimu
