— 129 —
Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üleüldise hariduse omandanud. Preili Marchand harjutas teda ainult weel Prantsuse keele kõnelemises, klawerimängus ja laulus. Päris õpilasteks Prantsuse koolipreilil ja herra Lustigil oliwad siis üksnes Ada, Raimund ja Kuno.
Kuna herra Gottlieb Lustig wana, wilunud ja äraproowitud koolimehelik jõud oli, kellest herrased palju lugu pidasiwad, polnud nad preili Marchand'i üle weel otsusele jõudnud. Wanemate meelest weidi kahtlane oli, et prantslane laste tõenduse järele teist õpewiisi tarwitada kui preili Ritter, et ta raamatule elust ja loodusest tuge otsida; aga et nad mõlemad kuigi suured kaswatusteadlased ei olnud, siis ei julenud nad Juliette õpewiisi seda puhku weel ei hukka mõista, ega heaks kiita — esimest seda wähem, et Herbert, nende õpetatud poeg, säherdust „elawamat õpewiisi“ oli kiitnud. Preili Marchand'i oskamistest wõisiwad nad õiguse pärast ainult kolme asja weidi arwustada; need oliwad ta Prantsuse keel, mis kahtlemata hea oli, ta klawerimäng ja laulmine. Kui nad kahte wiimast preili Ritteri omadega wõrdlesiwad, siis jäi wõit tingimata prantslasele. Isegi wana parun, kellele muusik kaunis tundmata maa oli — proua seisis selles kunstis kaunis kõrgel — tundis wahel nagu lõbusat liigutust, kui Juliette wäledad sõrmed üle klahwide libisesiwad ja ta pehme, painduw altoheal mõne Italia aaria wõi Prantsuse rahwalaulu kuuldawale tõi.
Üleüldiselt wõis Juliette enesele tunnistada, et ta paruniga paremine läbi saab kui prouaga ja nende wanema tütre Adelheidiga.
